Psüühiline funktsioon
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2007) |
Psüühiline funktsioon ehk mentaalne funktsioon on protsess, mille läbi toimub organismi suhe ümbritseva keskkonnaga ja mille eesmärk on organismi jaoks võimalikult optimaalse seisundi kindlustamine sõltuvalt ümbritseva keskkonna tingimustest.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]A. Augustinus
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi psüühika olemus pakkus suurt huvi juba Vana-Kreeka filosoofidele nagu Aristoteles (kes psüühikat uurides oletas, et mälu, tähelepanu, fantaasia substraat paikneb ajuvatsakestes), tõstis psüühilised funktsioonid eraldi esile Augustinus oma teoses "De trinitate".
Augustinuse eesmärk ei olnud uurida inimpsüühika olemust, vaid püüd lahendada konflikti arusaamade vahel kolmainsusest. Nimelt – varakristliku perioodi lõpus kujutas Kolmainsus endast tõsist loogilist vasturääkivust. Kuigi tollane kirik lükkas tagasi kõik ratsionaalsed seletused, mis püüdsid lahendada seda loogilist konflikti, pakkus Augustinus välja mudeli, kujutamaks ette Kolmainsust.
Ta lähtus Imago Dei ehk Jumala kujutise mõistest – inimene on jumala projektsioon. Olles tuttav varasemate mõtlejate käsitlustega inimhingest ja hinge kohast inimeses, püstitas ta hüpoteesi, et Jumal projitseerub inimese vaimus. Seega peab inimese vaimus projitseeruma ka Jumalik Kolmainsus, olles samaaegselt üks substants. Vaadeldes inimesi, leidis Augustinus psüühikas kolm üliolulist tunnust/funktsiooni, mis on eraldi täheldatavad, aga ühtselt toimivad.[1] Nendeks olid Augustinuse arvates mälu, intellekt ja tahe.
Mälu juures pidas Augustinus tähtsaks just mälu toimimist nii, et oleks kindlustatud inimese optimaalne talitlemine – tähtis pole mitte see, kuidas asju meelde jäetakse, vaid see, mida meelde jäetakse. See tähendab, et Augustinuse nägemuse järgi andmete salvestamisel mälustruktuuridesse toimub informatsiooni olulisuse hindamine ja ainult tõeliselt tähtis informatsioon salvestatakse.[2]
Sarnaselt mäluga pidas Augustinus intellekti juures oluliseks just seda, millest aru saadakse.[3] Seega on Augustinuse jaoks tähtis mõista nähtuse olemust – mis on nähtuse juures olulise tähendusega ja mis ei ole olulise tähendusega antud nähtuse olemuse mõistmisel. Ja kui inimene on suuteline aru saama nähtuse olemusest, siis avaneb inimesel võimalus seda nähtust ära kasutada oma optimaalse seisundi tagamiseks.
Tähtsuse analoogiat rakendades järeldas Augustinus, et tõeliselt tähtis on tahte eesmärk [4]. See tähendab, et inimese eksistentsi optimaalne keskkond on kindlustatud ainult siis, kui inimese soovid lähtuvad tema olulistest vajadustest.
Need kolm vaimu omadust moodustavad Augustinuse nägemuse kohaselt ühtse terviku[5] ja on võrdväärse tähtsusega, et ühtses tervikus (psüühikas) toimida.[6]
René Descartes
[muuda | muuda lähteteksti]Arvatakse, et mehhanismi, kuidas realiseerub psüühika talitlus, kirjeldas esimesena prantsuse filosoof René Descartes (hüdrauliline mudel).
Franz Gall
[muuda | muuda lähteteksti]Franz Gall oletas, et igal psüühilisel funktsioonil on oma kindel anatoomiline substraat.
Carl Gustav Jung
[muuda | muuda lähteteksti]Carl Gustav Jung arendas olulisel määral edasi arusaamu psüühika struktuurist. Oma uurimustest kokkuvõtteid tehes eristas Jung nelja psühholoogilist põhifunktsiooni: mõtlemist, tundmist, intuitsiooni ja aistmist.
Tänapäev
[muuda | muuda lähteteksti]Psüühilisi funktsioone on võimalik liigitada mitmeti, näiteks nii:
| Psüühiline funktsioon | Häiritud funktsioon |
|---|---|
| Tajumine | Tajumishäired |
| Mõtlemine | Mõtlemishäire |
| Tundeelu | Tundeelu häired |
| Tahteelu | Tahteelu häired |
| Mälu | Mäluhäired |
| Intellekt | Intellektihäired |
| Instinktid | instinktide häired |
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Vaimsed protsessid
- Psühholoogilised põhifunktsioonid
- Vaimsed funktsioonid
- Intellektuaalsed funktsioonid
- Mõtlemisfunktsioonid
- Kõrgemad kognitiivsed funktsioonid
Allmärkused
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ X.XI.17: "Remotis igitur paulisper ceteris quorum mens de se ipsa certa est, tria haec potissimum considerata tractemus, memoriam, intellegentiam, uoluntatem." – "Nüüd aga, jättes korraks kõrvale muud asjad, milles vaim on enese kohta kindel, käsitleme neid kolme, mida põhiliselt tähele pannakse – mälu, arusaamist, tahet."
- ↑ X.XI:17 "...then we ask not how solidly and easily he remembers, [...] but what it is that he remembers..." – "...siis me ei küsi, kui püsivalt ja hõlpsalt ta meeles peab, [...] vaid seda, mida ta meeles peab..."
- ↑ X.XI:17 "...then we ask not how [...] shrewdly he understands; but what [...] what it is that he understands." – "...siis me ei küsi, kui nutikalt ta aru saab; vaid seda [...], millest ta aru saab."
- ↑ X.XI:17 "...not how ardently he wills, but first what it is he wills, and then how greatly he wills it." – "...mitte kui kirglikult ta soovib, vaid esiteks – mida ta soovib ja alles siis – kui tugevalt ta seda soovib"
- ↑ X.XI:18 "...these three, memory, understanding, will, are not three lives, but one life; nor three minds, but one mind..." – "... need kolm – mälu, arusaamine, tahe – ei ole kolm elamist, vaid üks elu; mitte kolm vaimu, vaid üks vaim..."
- ↑ X.XI:18 "But they are three, in that wherein they are mutually referred to each other; and if they were not equal, and this not only each to each, but also each to all, they certainly could not mutually contain each other ..." – "Kuid nad on kolm selles, milles nad on üksteisele vastastikku viidatavad; ja kui nad ei oleks võrdsed ja mitte ainult üks ühe suhtes, vaid ka üks kõigi suhtes, siis nad kindlasti ei saaks vastastikku üksteises sisalduda..."